TAASTAMINE

Kõik meie ajatud bussid on hästi säilinud endisaegsed bussikultuuri kirkamad esindajad või taastatud võttes aluseks võimalikult täpse ajaloolise tõe konkreetse bussi mineviku kohta. Busse ei ole püütud mingilgi määral teha ilusamaks või mugavamaks kui need olid omal ajal. Samuti on kõik bussid tehnilise poole pealt võimalikult autentsed. See kõik seab loomulikult piiranguid busside igapäevase kasutamise osas.

Kõik vanaaegsed bussid on ka tänapäevaste nõuete kohaselt ohutud reisijatele ja teistele liiklejatele kui pidada meeles liiklemise kultuuri põhitõdesid. Ei tasu arvata, et vanasti olid nõrgad mootorid ja bussid ei suutnud kiiresti sõita. Suutsid küll, kuid mõistlik bussijuht pidi arvestama teede seisukorraga, nähtavusega, väikeste peeglitega ja asjaoluga, et vanasti olid bussid vedrudega tänapäevaste õhkpatjade asemel. See viimane on oluline teada just reisijate ohutuse seisukohast. Kui tänapäeva bussis on reisijal võimalik kiiresti liikuvas bussis ka sujuvalt ringi liikuda, näiteks joogiautomaati või tualetti külastades, siis vedrudega bussis tuleb reisijal ilusasti omal kohal püsida ja püsti tõusmise korral ennast bussi küljes kõvasti kinni hoida.

Meie ajaloolised bussid on taastatud lähtudes museaalsete sõidukite taastamise määrusest, mis seab tingimused teeliikluses osalevatele sõidukitele lähtudes valmistaja tehase nõuetest ja valmistamise aastast. Kõik mootorid suitsevad täpselt nii palju kui omaaegsed nõuded seda ette nägid ja klaasihaamrid ning tagavaraväljapääsud on märgistatud just täpselt nii ja just selles keeles, nagu see bussi nooruses ette oli nähtud.

Ajaloolise tõe printsipiaalne järgmine tagab meile meelerahu, õnnetunde ja isegi bussiajaloo uurijate õlalepatsutuse, kuid seab piiranguid selles osas, et endisaegse kolhoosibussiga TA 6-1 sõitu planeerides ei ole mõistlik asuda suurtel ja kiiret sõitu eeldatavatel trassidel asuda liiklust takistama või linnadevahelise kiirbussiga ZIS 127 vanalinnas ukerdama.

Vanade busside taastamine ja sõidukorda seadmine pakub alati palju põnevust. Meie seni kõige huvitavam projekt oli ZIS 127 taastamine. Kuna tegu on ainsa säilinud ZIS 127-ga maailmas, siis ei olnud kerge leida infot selliste busside kohta. Palju oli endisaegsete bussijuhtide ja reisijate meenutusi, kuid teaduslikult põhjendatud otsuste langetamiseks ei ole see ikkagi piisav. Õnneks leidus Venemaa arhiividest materjale, mis aitasid meid kahetaktiliste diiselmootorite ja kereehituse nüansside juures. Nagu arvata võis, ongi selle bussi juures kasutatud palju detaile, mis on toodud teise maailmasõja ajal USA-st. Buss ei ole tehtud vähimalgi määral ilusamaks kui see oma nooruses oli ja kõik mõlgidki on bussiehituslike tehnoloogiliste protsessidega põhjendatavad, mitte juhuslikud õnnetused.

Palju avastamisrõõmu on andnud ka puidust karkassiga busside TA 6-1 ja 30-ndate aastate Volvo taastamine. Puit autoehituse materjalina on kaasaja mõistes väga haruldane, kuid annab meile aimu omaaegsetest tootmise põhimõtetest, kus olude sunnil ei saanud ühte bussi liiga kaua kasutada ja tuli hakata mõtlema reisijatele moodsamate ja mugavamet tingimuste loomisele. Puidu ja teraspleki koostoimimine niiskes keskkonnas annab meile teada, et neid busse näeb algupärastena meie põlvkond viimasena ja tulevikus tuleb neid pidevalt üle taastada, mille käigus võib teadmatusest ka miskit kaduma minna.

Ikaruste taastamine on olnud väga töömahukas, sest selle perioodi bussid ei olnud valmistatud just kõige kvaliteetsematest materjalidest. Esimesed plastikdetailid on UV kiirguse toimel muutnud oma molekulaarset vormi ja näiteks Ikarus 255 puhul tuli valmistada umbes 70% kandesõrestikust autentse koopiana, sest ligi nelikümmend aastat vana metall oli muutunud olematuks.

Uskumatult lihtsaks on osutunud Saksa ja Rootsi bussitootjate töö taastamine. Mercedes Benz O303, Setra S80 või Setra S6 on juba algselt olnud insenerlahenduste tippteosed ja meie ajalooliste busside restaureerijatel on olnud suhteliselt lihtne taastada kvaliteetsetest materjalidega endisaegseid kvaliteetseid materjale ja sõlmi. Rootsi bussid on tuntud oma väga heade materjalide poolest. Tegu on küll kallite bussidega, kuid nende headuses võis olla kindel minevikus ja nende peale võib loota ka tulevikus vanatehnikaürituste käigus pikemaid reise ette võttes.

Vanade busside taastamine on väga vastutusrikas tegevus. Kui väikese sõiduauto puhul on vigastuste leidmine lihtsam ja tihti silmaga märgatav, siis kümneid inimesi turvaliselt vedava bussi väiksemgi vigastus tuleb kvaliteetselt remontida ja vigastuste leidmiseks tuleb palju konstruktsioone avada. Kõik see võtab palju aega, nõuab kõrgemal tasemel insenertehnilisi teadmisi ja on ka kokkuvõttes väga kulukas.

Kodusel viisil ja ilma eelneva kogemuseta ei soovita me kellelgi asuda busse taastama, sest ilusa värvi all peab olema miski, mis suudab inimesi elusa ja tervena kohale toimetada. Kui vanade sõiduautode taastamise puhul jätab väline ilu peamise mulje vanatehnika huvilisele, siis busside ja muu rasketehnika puhul on läikiv värvikiht, see viimane asi, mida usaldusväärseks pidada tasub.

Meie ajalooliste busside taastamise eksperimentaaltöökoda asub Buslandis, ilma nende tööta võiksime ajatuid busse vaid postkaartide või vanade fotode pealt imetleda.